Ajalugu

Elektrinähtuste uurimine algas maailmas juba 18. sajandil. Elektri praktilise kasutuseni jõuti 19. sajandil. Alustati üksikute generaatorite ülesseadmise ja tehaste oma elektrijaamadega.

 

Tööstuse kiire arenguga seoses kerkis päevakorda elektrienergia transportimise küsimus ja vajadus elektriliinide järele. Esimene elektrienergia ülekande katse tehti 1873. aasta Viini maailmanäitusel – vahemaa oli 1 km ja ülekantav võimsus 1 kW.

 

Nagu mujal maailmas, olid ka Eestis esimesteks elektrivõrkudeks ettevõttesisesed võrgud elektrivalgustuse toiteks.

 

1882, NARVA

Esimene teade elektri kasutamisest Eestis. Mõned Kreenholmi Manufaktuuri ruumid, mida varasemalt valgustati gaasiga, said elektrivalguse

19. SAJANDI LÕPP

Arenema hakkasid linnade elektrivõrgud, esmalt suuremates linnades tööstustes ja üksikute majade valgustamiseks.

1913

Narvas Kreenholmi Manufaktuuris ja Joala vabrikus üles seatud elektrijaamad hakkasid tehaste valgustamiseks andma alalisvoolu

1918

Narvas alustati linnavõrgu arendamisega. Saksa okupatsiooniväed seadsid traattõkete pingestamiseks Kreenholmi Joala vabriku keldris üles esimese vahelduvvoolugeneraatori. Alates juulist juhiti osa vahelduvvoolust vaskjuhtmetega liinide kaudu haiglasse ja Kreenholmi juhtkonna majadeni. Pärast sakslaste lahkumist novembris, kasutati traattõkkeid toitnud raudelektriliin osaliselt ära Narva linna varustamiseks. Esimestena said sealt voolu ohvitseride kasiino ja mõned elumajad.

1919

Narva linnavõrk hakkas arenema Kreenholmi Manufaktuuri elektrijaamade alusel.

1930

Põlevkivitööstuse kiire arengu ja energiavajaduse kasvuga tegelemiseks loodi Virumaa Elektri Aktsiaselts, mille eesmärgiks sai elektri andmine mitte ainult põlevkivitööstusele, vaid kogu Virumaale.

1939

Üleriigilise elektrifitseerimiskava elluviimiseks moodustati aktsiaselts Elektrikeskus, mis järgmisel aastal otsustas koondada kõik seni eraldi toiminud elektrivõrgud koos jaamade ja liinidega. Kuna see osutus algul arvatust keerukamaks, siis võrkude koondumine ühe katuse alla lükkus edasi.

1944

Suur osa Kirde-Eesti elektrivõrgust hävis sõjas.

1945

Loodi Virumaa energiarajoon ja algas elektrivõrgu taastamine.

1951

Elektrivõrgud eraldati elektrijaamadest ja Virumaa elektrivõrgud läksid loodud Põhja Kõrgepingevõrkude koososeisu. Selleks ajaks olid suuremad sõjakahjustused likvideeritud ja seni lahus olnud võrkude vahel olid tekkinud esimesed seosed.

1956

Põhja ja Lõuna Kõrgepingevõrkude liitmisel luuakse Eesti Energia Kõrgepingevõrgud

1960

Eesti Energia Kõrgepingevõrkude ja endise Kommunaalenergia võrguettevõtete baasil loodi Eestis viis territoriaalset võrguettevõtet. Üheks neist oli Põlevkivibasseini Kõrgepingevõrgud, mille teenindusterritoorium hõlmas Ida-Virumaad, suurt osa tänasest Lääne-Virumaast ja väiksemat osa Järvamaast ning hiljem ka Jõgevamaad. Sellest algas Virumaa elektrienergeetika kiire areng ühtse tervikuna, mille tulemusel ehitati suures osas välja tänane elektrivõrk.

1989

Ettevõtte nimes asendati „põlevkivibassein“ ning uueks nimeks sai Viru Kõrgepingevõrgud, mis vastas selgemini teenindatavale territooriumile.

1992

Ettevõtte uueks nimeks saab Viru Elektrivõrgud, mis vastas täpsemini teeninduse ulatusele, kuna ettevõtte hooldas lisaks kõrgepingevõrgule ka madalpingevõrku.

1993

Viru Elektrivõrkude koosseisus olnud Narva Elektrivõrk saab iseseisvaks ettevõtteks Eesti Energia koossseisus.

1997

Narva Elektrivõrkude varade baasil moodustati riigile kuuluv AS Narva Elektrivõrk.

1999

AS Narva Elektrivõrk erastati Startekor Investeeringute OÜ-le.

2006

VKG Elektrivõrgud OÜ omandas AS-i Narva Elektrivõrk ning ettevõtte edaspidine areng on jätkunud Viru Keemia Grupp AS-i kontsernis.

2007

Algas laialdasem üleminek elektrinäitude kauglugemisele ning 2017. aastaks olid kõik tarbimiskohad varustatud kaugloetavate arvestitega.

2011

Lõpetati madalpingeliinide paljasjuhtmete vahetamine rippkeerdkaabli AMKA vastu, mis oluliselt vähendas rikete arvu ja muutis liinid ilmastikukindlamaks.

2020

Võrguga liituvad aktiivselt päikesejaamad.